Traditsiooniline lubi sobib ka fassaadile

Toimetaja: Sirje Ratso

Soovituslik on kasutada krohvipritsi. Lisaks suuremale tööjõudlusele võimaldab krohvipritsi kasutamine kanda mörti pinnale ühtlasemate kihtide kaupa.

Kvaliteetse ja pikalt püsiva lubikrohvitud fassaadi märksõnadeks on kvaliteetne lubisideaine, sobilik mördiretsept ning õiged lubimördile kohased töövõtted. Vanad majad nõuavad vanu tehnikaid.

Õige ja traditsioonilise lahenduse pakkumine võib tunduda esmapilgul omajagu kallim kui tavalahendused, kuid vana ja väärikas maja on kindlasti seda väärt, et kasutada end kord juba õigustanud autentseid materjale ja töövõtteid. On kahtlemata positiivne, et viimasel ajal on hakatud hindama lubikrohvitud fassaade, aga kahjuks on selle kõige valguses pakutud ka kaheldava väärtusega lahendusi.

Lubikrohv kui materjal ja krohvimine kui töövõte on väga lai mõiste. Meie klimaatilistes tingimustes, kus külmumistsükleid on aastas sadu, on äärmiselt oluline, et fassaadidel kasutataks kvaliteetset lubikrohvi ja et töövõtted oleksid lubikrohvimisele kohased. Esmapilgul pisikestest detailidest kõrvale hiilimine või lihtsalt oskamatus või kogenematus võib üsna pea negatiivseid tulemusi näidata.

Alljärgnevalt toon välja mõned olulisemad probleemid.

• Ei ole olemas universaalseid krohve, ka lubikrohvide hulgas, ning igale objektile ei sobi sama krohviretsept (eriti olulised vahed on puit- ja kivimaja krohvimisel).

• Lubimördi segamiseks ei sobi betoonisegistid. Sobivaks ja efektiivseks segistiks on horisontaalsed spiraalsete mõladega segumasinad, mis oluliselt kiiremini segu läbi klopivad ja sinna õhku pooride tekkeks sisse viivad. Hoolimata sellest, peaks üks segumasinatäis krohvi segunema masinas vähemalt 5 minutit.

• Meie kliima nõuab pakse krohvikihte fassaadidele, krohvida tuleb mitmes kihis. 5 cm paksune krohvikiht nõuab vähemalt neljas kihis krohvimist (krohvida tohib nii paksult kui krohvis olev kolmekordne täitematerjali läbimõõt; kui krohvis on maksimaalselt 4 mm liivatera, tohib krohvida maksimaalselt 1,2 cm).

• Paks krohvikiht on raske, seega on äärmiselt oluline, et nake aluspinnaga oleks hea. Sellepärast ei soovita me rooplaadile otse krohvida, sest rooplaat on tihe, krohv ei tungi sinna piisavalt taha ja libe pilliroog ei võimalda väga head naket. Soovitame vahedega diagonaalse aluslaudise ja hõreda roomati aluspinda paksudele püsivatele krohvidele.

• Sisseviskekihi mört peaks olema nõrgalt hüdrauliliste omadustega, mis parandab mörtide kivistumist ka süsihappegaasivaeses keskkonnas niiskuse toimel. Nii tagatakse esimese krohvikihi kiirem ja efektiivsem kivistumine. Hüdrauliliseks lisandiks on tsement.

• Krohvikihte ei tohi krohvida liiga kiiresti üksteise otsa. Soovituslik on jätta igale krohvikihile aega karboniseerimiseks vähemalt üks nädal. Vastasel juhul jäävad alumised krohvikihid kivistumise vähesuse tõttu nõrgemaks kui ülemised.

• Oluline on niisutamine. Niisutada tuleb aluspinda, igat krohvikihti igal päeval ja enne järgmise krohvikihi lisamist puhta vee või süsihappegaasirikka veega (vägagi soovitatav – CO2-rikas vesi aitab krohvikihtidel oluliselt kiiremini karboniseeruda).

• Krohvida ei tohi otsese päikesekiirguse käes, oluline on, et fassaade kataks tellinguvõrk. Krohv peab saama kivistuda niisketes oludes, siis on karboniseerumine kõige efektiivsem. Parimad ilmad krohvimiseks on pilvised ja väheste vihmahoogudega niisked ilmad (samas peavad vihmaveesüsteem ja kõik plekid enne krohvimise alustamist olema paigaldatud, fassaadidele ei tohi sadada otsest vihma).

• Soovituslik on jätta värvimistööd järgmisesse aastasse või viimistluskihi krohvimisel ja värvimisel vähemalt ühekuune vahe. Värv sulgeb krohvi poore ja muudab pealmise pinna tihedaks, mis pärsib CO2 jõudmist krohvi sügavamatesse kihtidesse.

• Lubikrohvi lõplik kivistumine võtab aega aastaid, oluline on, et sügiseks on krohv fassaadil kivistunud sedavõrd, et külmad sellele liiga ei tee. Ideaalsetes tingimustes karboniseerub 1 cm krohvikiht üks kuu.

• Alusta fassaaditöödega juba varakevadel, krohvimistööd fassaadil peaksid lõppenud olema augusti alguseks. Siis on krohvil aega piisavalt karboniseeruda enne külmade saabumist. Lubisideainetel baseeruvate krohvidega ei tohiks krohvida alla +5 kraadi, siis on karboniseerumine peaaegu täielikult peatunud ja krohv ei saavuta oma tugevust.

• Soovituslik on kasutada krohvipritsi. Lisaks suuremale tööjõudlusele võimaldab krohvipritsi kasutamine mörti kanda pinnale ühtlasemate kihtide kaupa ja krohvipritsiga seina lastud mört on poorsem, mis võimaldab krohvil kiiremini karboniseeruda.

• Krohvimise kuldreegel on, et alumised krohvikihid ei tohi olla nõrgemad kui pealmised kihid. Seepärast ära lapi kunagi lubikrohvi tsementkrohviga. Parim lahendus on, kui krohviparaduste korral kasutatakse võimalikult sarnast retsepti.

• Pärast fassaaditöid koosta põhjalik tööde aruanne, kuhu pane kirja kasutatavad mördi- ja värviretseptid, krohvimis- ja värvimistehnika, kasutatud ehitusmaterjalid ja nende tootjad, tööde teostamise aeg ja esinenud ilmastikuolud jt olulised asjad. Nii on kliendil hea ülevaade tehtud töödest ja tulevastel meistritel talletatud oluline info, mille põhjal parandus- või ümberehitustöid teha.

Traditsioonilise lubimördiga krohvitud fassaadid tasub kindlasti värvida õhukeste kihtide kaupa lahja lubivärviga. Fassaadid nõuavad korralikult paksu lubivärvikihti, kuid seda ei tohi saavutada paari kihiga. Värvida tohib ühe kihi päevas, eelnevalt fassaadi niisutades, olenevalt värvi katvusest 5...8 kihti. Fassaadil peab töös olema piisav arv mehi, et värvi serv ei kuivaks. Värvikiht kaitseb fassaadi heitlike ilmastikuolude vastu, seepärast peaks värvilubi olema kindlasti märgkustutatud ja kaua lubjaaugus laagerdunud.

Rootsi ekspertide kogemuse põhjal välja töötatud mördiretsept

Vanu häid püsivusomadusi näidanud lubimörte iseloomustab suur lubjasisaldus, lubja ja täiteaine vahekord koguni 1:1. Kui tänapäeval proovida sellise retsepti järgi mörte kokku segada, on tulemus üks ja kindel – suurest sideainehulgast tingitud kuivamispraod. Kuid põhjused sellisele vanale mördiretseptile on üsna loogilised.

Vanasti toodeti üsna ebaühtlase kvaliteediga lupja, mis sisaldas rohkesti üle- ja alapõlenud lupja. See ebaühtlane mass krohvis toimis kui täitematerjal.

Üle- ja alapõlenud räbu rolli, mis korralikult sideaineks ei muutunud, täidab tänapäeval krohviretseptis purustatud lubjakivi. Just sellepärast kasutab Säästvad Ehituslahendused OÜ krohviretseptides lisaks liivale ning kvaliteetsele sideainele ka erineva terasuurusega purustatud lubjakivi ehk fillerit. Sellise retseptini jõudsid Rootsi ehitusmeistrid, kui nad vanu mördikoostisi uurisid.

Madaltemperatuuril põletatud ja märgkustutatud lubjad parimad

Eestis turustatavad lubisideained võib jagada kaheks: pulbriks kustutatud ja märgkustutatud lubjad. Nende suurim vahe on kvaliteedis. Eestis pulbriks kustutatud lupja ei toodeta. Eesti ainuke tööstusliku lubja tootja AS Nordkalk Rakke Lubjatehas toodab kustutamata lupja, nemad kohapeal lubja kustutamisega ei tegele. Küll aga turustavad nad Soomest imporditud kustutatud lupja. Veel leidub Valgevenest ja Ukrainast pärit pulberlupja.

Traditsioonilisel viisil toodab maa-ahjus põletatud ja märgkustutatud lupja AS Limex Saaremaalt. Erinevad tootmistehnoloogiad võimaldavad väga erineva kvaliteediga lubisideainet, mis on üks paljusid põhjuseid, miks tänapäevased tööstuslikult toodetud lubjad heitlikes Eesti kliimatingimustes fassaadidel vastu ei pea. Põhjuseid on mitu, toon siinjuures välja peamised: lubjakivi põletamistemperatuuri mõju ja kustutamistehnoloogia erinevus.

Traditsioonilises põletusahjus, kus küttena kasutatakse puitu, saadakse väga reaktsioonivõimeline lubi. Olulist rolli mängivad siinjuures küttematerjali valik, temperatuur (maa-ahjudes 800...850 °C) ning ümbritseva õhu CO2 tase. Need asjaolud muudavad oluliselt põletatud lubjakivi kristallstruktuuri, kuju (käsnataolised) ja suurust (kristallid suurusega umbes 0,2...0,3 μm).

Tööstuslikul lubjatootmisel on põletamistemperatuurid oluliselt kõrgemad (1000...1200 °C), mis muudavad osakeste kristallstruktuuri, suurust ja eripinda ning mis kokkuvõttes vähendavad oluliselt lubja reaktsioonivõimet. Selline lubi on võrreldes traditsiooniliste meetoditega valmistatud lubjast palju väiksema reaktsioonivõimelisusega.

Lubja järelkustutamine vähemalt kaheaastane protsess

Teine oluline lubisideaine kvaliteedi mõjutaja on kustutamisprotsess. Tööstuslikul tootmisel lisatakse kustutamata lubjale täpselt niipalju vett, et lubi kustub koheselt pulbriks ja on seejärel turustamiseks valmis. See mõjutab otseselt lubisideaine kvaliteeti, kuna muutub lubja kristallstruktuur ja põletamisel tekib pidevalt üle- ning alapõlenud lupja, mis vajab pikalt veekeskkonnas laagerdumist. Problemaatiline on ka pulberlubja säilitamine. Lubi ehk õhklubi reageerib pidevalt õhus oleva CO2-ga ja mida kauem pulberlubja tootmisest möödas on, seda rohkem on sideaine aktiivsus langenud, ehk aina rohkem kotis olevat pulbrit reageerib õhus oleva süsihappegaasiga. Veekeskkonnas aga õhklubi ei reageeri ja selle aktiivsus on pidevalt väga kõrge.

Traditsioonilisel meetodil toodetud lupja kustutatakse rohke vee lisamisega, kus lubja järelkustumine lubjaaukudes toimub veel mitmeid aastaid. Kui minimaalseks laagerdumiseks peetakse kaks-kolm nädalat ja optimaalseks ajaks sama palju kuid, siis Saaremaal Lümandas toimub kvaliteetse lubisideaine järelkustumine säilitusaukudes kaks aastat. Eksperimentaalselt on tõestatud, et lubja pikaajalisel rohke veega laagerdumisel jätkub pidev osakeste peenendumine, saades peenemad nõelja kristallstruktuuriga Ca(OH)2 osakesed (umbes 10 μm) ning vähese veega pulbriks kustutamisel saadakse suuremad ja tömpjad (umbes 30 μm) lubjaosakesed.

Lubja kasutamine ehituses on ka keskkonda säästev

Traditsioonilisel viisil toodetud lubja kasutamisel on suured seosed ka kaasaegse säästva ehitamisega. Lisaks kvaliteetsele toorainele on tootmine keskkonnasõbralik.

Traditsioonilisel moel toodetud lubi on madala primaarenergia sisaldusega. See tähendab, et ühe ühiku valmistoote tootmiseks kulub kõigis etappides vähe energiat – alates toorme kaevandamisest kuni ehituspaika transportimiseni. Lubja traditsioonilisel tootmisel kasutatakse kütteks puitu, mille põletamine ei lisa atmosfääri täiendavat CO2 hulka, kuna puit seob kasvades sama suure koguse CO2, kui selle põletamisel eraldub.

Lisaks on lubjatsükkel kinnine. See tähendab, et lubjakivi põletamisel eraldunud CO2 kogus seotakse sama suures mahus hiljem lubja karboniseerumisel. Puhas lubjakivi sisaldab 44% CO2 ja 56% CaO. 100 kilogrammist lubjakivist eraldub 44 kg CO2 ja alles jääb 56 kg CaO ehk kustutamata lupja. Kui lubi kustutatakse veega, saadakse kaltsiumhüdroksiid ehk kustutatud lubi, CaOH2. Kustutatud lubi reageerib õhus oleva CO2-ga (seotakse eraldunud 44 kg CO2) ja tekib jälle tagasi lubjakivi lubikrohvi näol.

Kermo Jürmann

Säästvad Ehituslahendused OÜ

Ilmunud Ehitajas, juuli-august 2009

Fookuses