Tööstused kiikavad piiri taha

Toimetaja: Eva Kiisler

Üha enam vaatavad majanduslanguses raputada saanud ja seni siseturule keskendunud tööstused välisturgude suunas. Aastatel 2007–2013 on Eesti ettevõtetel selleks kasutada üle 400 miljoni krooni eksporditurunduseks mõeldud toetusraha.

Alates eksporditurunduse toetusprogrammi avamisest mullu veebruari lõpus on toetust saanud juba 150 ettevõtet 175 miljoni krooni ulatuses. Kõige enam, kokku üheksal korral, on Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse (EAS) kaudu rahastatud mööbli eksporti, sama palju on toetust saanud ka puidutöötlemine. Seitsmel korral on toetatud elektroonikaseadmete, kuuel korral puitehitiste ja ehitusmaterjalide eksporti, aga näiteks ka IT-sektorit.

Võimalused avardusid

EAS-i andmetel kavandatakse ekspordi sihtriikidena kõige sagedamini Soomet, Rootsit, Saksmaad, Lätit, Norrat ja Venemaad, kuid taotlejad on võtnud sihikule ka Saudi-Araabia, Austraalia, Türgi, Kasahstani, Moldova ja Gruusia. Kokku ulatub aastatel 2007–2013 Euroopa Regionaalarengu Fondist kaasrahastatud eksporditurunduse toetusprogrammi kogumaht rohkem kui 400 miljoni kroonini ja enim toetatud valdkondadeks on mööbli eksport, puidutöötlemine ja puitmajade eksport. Märtsi keskpaigas suurendas EAS eksporditurunduse programmi maksimaalset toetussummat 2,5 miljoni kroonini. EAS-i ekspordidivisjoni direktori Allar Korjase hinnangul võib seniste taotluste põhjal öelda, et paljud seni siseturule keskendunud firmad püüavad nüüd aktiivselt laieneda välisturgudele.

“Kuigi toetust saab taotleda kuni 2,5 aastat ja kuni kaheaastastele projektidele, on viimasel ajal selgelt tunda, et ettevõtjad ei ürita taotleda mitte iga hinna eest maksimumi, vaid teevad realistlikke plaane oma vajadustest lähtudes. Eelistatakse pigem lühemaajalisi, aastaseid projekte, kus on täpselt plaanitud tegevused, raha ja tähtajad. Samuti ei võeta enam ühe projekti raames ette võimalikult laia sihtturgude valikut, mis võib kergesti üle jõu käia, vaid keskendutakse ühele kuni kolmele,” lisab Korjas.

Toetuse abiga uutele turgudele

Ühena on toetuse abiga oma lamineeritud puitlaastplaadiga pürgimas Hiina turule AS Repo Vabrikud, kes alustas seal juuli alguses müüki. Ettevõtte kinnitusel võtsid ettevalmistustööd uuele turule sisenemiseks üheksa kuud, kuid turu potentsiaal on suur. Lähemal, Soome turul, on oma toodangut müüdud juba üle kümne aasta. Repo Vabrikute sisenemine uutele välisturgudele on tuginenud pidevale toodete kvaliteedi tõestamisele. Nüüdsest on Püssis toodetud puitplaatidel CE- ja CARB 2-märgistus. Kui CE-märgistus ongi ehitusplaatidel kohustuslik, siis CARB 2 (California Air Resources Board Regulation to Reduce Formaldehyde Emissions from Composite Wood Product), mis näitab toote keskkonnasõbralikkust – puitplaadi puhul madalat formaldehüüdi eraldumist –, pole küll kohustuslik, kuid annab eelise Põhjamaade turul, kus tarbija hindab toote tervislikkust ja keskkonnasõbralikkust. Lisaks on suurendatud tootevalikut.

Tõestamise raske rada

Erinevate sertifikaatide taotlemine ja testimine on üldjoontes seotud suurte laborikuludega. Nii testiski CE-märgistuse saamiseks Repo põrandaplaate sõltumatu hindamisasutus Soome Tehnilise Uurimise Keskus (VTT Technical Research Centre of Finland). Keskus kontrollis vabrikute tehnoloogilist protsessi ja kvaliteedi tagamise süsteemi ning tegi Repo Vabrikute toodetavate põrandaplaatidega katseid. Et sihtturu jaoks vajaliku sertifikaadi taotlemine kuulub EAS-i toetatavate valdkondade hulka, kandiski EAS pool üle 300 000 krooni maksma läinud sertifitseerimisega seotud kuludest, selgitas AS-i Repo Vabrikud juhataja Tiit Kolk. CARB 2-sertifikaadi said Repo Vabrikud oma toodangule pärast testimist Rootsi Tehnilise Uurimise Instituudis SP.

Kuigi tegu on võrdlemisi pika protsessiga, pole toodete sertifitseerimine Kolgi arvates siiski mõttetu bürokraatia, vaid aitab tagada õiglast konkurentsi. “Osa põrandaplaaditootjaid püüab kulusid kokku hoida, nende plaat on hõre ja paindub läbi. Kui mõlemad on turul, üks kallim ja teine odavam, suretab odavam plaaditootja kallima ja kvaliteetsema toodangu välja,” märgib Kolk. Seni pole tema kinnitusel siiski olnud märgata, et Venemaalt või mõnest muust odavamate hindadega riigist oleks hakatud Eestisse ebakvaliteetset plaati tooma. Repo Vabarikud ise müüb praegu aga umbes veerandi toodangust väljapoole Euroopa Liitu. Aeg-ajalt on Kasahstani, Kõrgõstani ja Venemaale isegi kasulikum müüa kui Euroopa Liitu, tõdeb Kolk. “Väiksemas mahus kaubavahetus käib ka Liibanoniga, aastas paar-kolm miljonit krooni,” lisab ta ja märgib, et Liibanon ja teised Lähis-Ida riigid on ülemaailmsest majandusšokist vähem puudutatud kui Euroopa.

Lähis-Ida on atraktiivne turg

Üheks olulisemaks Lähis-Ida turu eeliseks Kesk-Aasiaga võrreldes on aga asjaolu, et kaupa pole tarvis transportida mööda Vene raudteed. “Laevadega vedades on võimalik veohinda kontrollida, raudteel mitte,” selgitab Tiit Kolk. Vene raudtee jäik suhtumine ja vagunite puudus takistas kauba müüki mõned aastad tagasi heal ajal Kesk-Aasiasse võrdlemisi palju. “Kaotasime käibes kümneid miljoneid kuus juba üksnes põhjusel, et tihti polnud võimalik saada vaguneid. Meil olid ostjad olemas ja ettemaksudki käes, aga vaguneid meile ei antud.” Nüüd on taas vaguneid küll, aga huvi toodangu vastu on Kesk-Aasias märgatavalt vähenenud. Samuti on langenud hinnad ja kasvanud veokulud nii, et pole mõtet oma kaupa Kesk-Aasiasse enam vedada. Ka on neis riikides loodud Vene tootjatele eelised tollimaksude puudumise näol. Tõsiasi on Kolgi sõnutsi see, et Eesti tootja surutakse nendelt turgudelt peagi lihtsalt välja. “See ei ole meile mingi üllatus ja oleme selleks valmis. Maailm muutub ja me leiame uued turud, mis on juba silmapiiril. Võib-olla ongi hea, kui saame rohkem müüa turgudele, kus on võimalik paremini kontrollida nii varustuskanaleid kui ka hinda. Kesk-Aasia degradeerus meie jaoks kiiresti, aga see oli ette näha,” ütleb Kolk. Nii ongi kerkinud Repo Vabrikute jaoks silmapiirile Hiina turg, kuhu saab enamiku kaubast vedada merekonteinereis.

Majanduslangus sunnib kokku hoidma

Selles kontekstis muutub üha olulisemaks Skandinaavia turg koos sellele omaste nõuetega, mistarvis saigi tooteid sertifitseeritud. “Seni me Skandinaavias eriti ei pingutanud, pidades Kesk-Aasiat olulisemaks. Tegelikult aga kuulumegi pigem Skandinaaviasse,” nendib Tiit Kolk ja lisab, et see on lähim ja geograafiliselt parim turg, mis on stabiilne ning turvalise ärikeskkonnaga. Põhikonkurendid on sellel turul peale kohalike tootjate Balti riigid, Poola ja Saksamaa. “Meil on aga sellel turul lihtsam tegutseda kui Leedul ja Saksamaal,” on Kolk optimistlik.

Skandinaavia poole sunnib mehe sõnutsi vaatama ka asjaolu, et sealne langus ehitusturul on olnud oluliselt väiksem. Sellest hoolimata ei pääse vabrik kärbetest tootmises ega selle mahus. Kui mullu toodeti puitplaati 207 000 m3, siis tänavu kujuneb tootmismaht oluliselt väiksemaks. “Kui palju me täpselt toodame, on raske öelda. Meil on ettekujutus küll olemas, aga segadus turul on nii suur, et me võime täna öelda ühe arvu, aga mõne aja pärast on see oluliselt muutnud,” ütleb Kolk ja tunnistab, et mõne tooteliigi puhul pole välistatud ka kahekordne vähenemine. Tootmismahud on juba oluliselt langenud ja kui veel varasuvel töötas tehases peaaegu 300 inimest, siis augustist oktoobrini väheneb see arv 40 võrra. Samas on vähenenud ka põhitoorme – puidu – hinnad. “Meil on rasvakiht olemas ja see annab aega kohanduda uute oludega,” ütleb Kolk. Kohandumine tähendabki uutele turgudele minekut ja uute toodete väljatöötamist, samuti kulustruktuuri muutmist. Seepärast ei ole ka investeeringuid peatatud ja viimase nelja aasta jooksul on panustatud ligi 200 miljonit krooni. Ka tänavu plaanib ettevõte investeerida uude tehnoloogiasse 15 miljonit krooni. “Kopp on tänase seisuga maasse löödud,” ütleb Kolk.

Ago Gaškov

ehitaja[ät]presshouse.ee

Ilmunud Ehitajas, juuli-august 2009

Fookuses