Tallinna uus peakontor meelitab kodanikud rannikule

Toimetaja: Eva Kiisler

Eesti Vabariigi pealinnal on kaks raekoda: üks paekivist keskaegne vanalinnas, otse keset Raekoja platsi, ning teine, tellistest ja eestiaegne, rahvasuus linnavalitsuse hooneks kutsutav, Vabaduse platsi ääres. Äsja lõppes prestiižne rahvusvaheline arhitektuurikonkurss kolmanda raekoja ehitamiseks, mille võitis tuntud noorte staararhitektide büroo Bjerke Ingels Group (BIG) Taanist.

Küll on talinlased ahned ja uhked, et tahavad koguni kolmandat esindushoonet? Ei, tegelikult on uut linnavõimukantsi tarvis selleks, et mitmetes erinevates hoonetes üle linna laiali olevad valitsusorganid ning asutused ühte kohta kokku koondada, tagamaks linlasile kõige mugavamat teenust. Et ei peaks, paber näpus, üle linna liiklusummikutega võideldes templeid taga ajama, vaid saaks kõik pookstavid ning pitsatid ühes kohas paiknevast mugavast ja sõbralikust “teenindusmajast” kätte.

Küla linnahalli ja kultuurikatla vahel

BIG-i rahvaliku pealkirjaga võidutöö “The Public Village” ehk “Avalik küla” või suisa “Kõigi küla” kujutab endast sisulise poole pealt väiksematest putkadest koostatud tihedat struktuuri, mille kude meenutab Eesti hõredate hajakülade kontekstis uue raekoja külje alla jääva keskaegse vanalinna tänavavõrgustikku. Sellisena lahendati Tallinna uus raekoda või linnavalitsuse peahoone ehk seetõttu, et see paikneb kahe väga suure ja massiivse mahu ja teema vahel. Ühelt poolt piirneb uus raekoda lennuväli-lameda betoonist linnahalliga, millest õhkub isegi rohkem massiivset ja kosmilist ajatust kui põhja suunast raekojale taustaks jäävast Tallinna lahest. Uuest linnamajast läände jääb kultuurikatel ehk endine tohutu tööstushoone, mis koosneb tervest hulgast erinevatest mahtudest ja kihtidest, ent moodustab siiski täiesti üheselt haaratava ja raekojaga nii mahult kui sisult võistleva üksuse. Maalt juhatab “kõigi külla” hirmus suur magistraale ja liiklussaari-rohealasid kandev väljak otsekui mandrilaam, mida keegi õieti asustada pole soovinud.

Moodne raekojakärg tuuliste vaadete maailmas

Need neli üksust ühelt poolt piiravad uut raekoda, teisalt aga tõstavad seda ka loomulikult esile, annavad sellele oma konkreetsete seintega konkreetse ruumi. Väiksemateks glamuurseteks “hüttideks” jagatud moodne raekojakärg pakub selliste pikkade ja tuuliste vaadete maailmas omamoodi hubasemat mõõdet, meelitades megastruktuuridest mõnusamasse, ent päris läbipõimunud ja ekspressiivsesse keskkonda. Uus linnavalitsuse hoone on kommunaalteenuste keskus, mis ühendab kahe kultuurilossi – katla ja linnahalli – kenasti ja linnaliselt. Täna on mõlemad hooned räämas ning nende vahel laiub Statoili tankla poolt turgutatud parkimisväljak. BIG-i projekteeritud raekoda on otsekui kultuurikatla ja linnahalli vahele heidetud sumisev kuubikupesa, kus toimub palju rohkem pingelist suhtlemist inimeste vahel kui nois kultuurikantsides. Rääkimata närvilisest asjaajamisest ja bürokraatiaga põkkumisel üles kerkivatest probleemidest välja pulbitsevast stressist, mida noorte usinate arhitektide loodav keskkond on ju õigupoolest leevendama ning rahustama kutsutud.

BIG on suurejooneline

Rahvusvaheline arhitektuurivõistlus kipub reeglina lõppema rahvusvahelise tulemusega ehk võidupärja saab kaela seltskond, kes pole pidanud taluma 700-aastase orjaöö pakspimedat sleppi ega künismikarikat täitnud nõukogude võimu aastakümneid. Seetõttu saadab pärast järjekordse võidu minemist välismaale (meenutagem kas või Eesti Kunstiakadeemia ja Eesti Rahva Muuseumi kaasuseid ning isegi lauluväljaku vabrikväljakäiguga juhtunut) ettevõtmist mõnda aega kurb ja halav laul nagu mingi memmede itk, et meie maa poisid-tüdrukud ei pääsenud taas löögile. Hoopis puhtast ja pringist Läänest tulnud rõõsad geeniused sõid hiiejumaluste poolt tegelikult kodueestlastele lubatud enesetõestamise magusad võimalused lihtsalt möödaminnes ära. Välismaalaste võidu üle oleks põhjust hoopis rõõmustada, kuna kõne all oleva arhitektuuribüroo BIG globaalne mastaap ja aina kasvav kuulsus vinnab Eestimaa pealinna kas või vastumeelselt otsapidi rahvusvahelisele areenile. Olgu see maja ise samas milline tahes – ikkagi staararhitektide loodud vaatamisväärsus. Arhitektuuriturism on kõikjal ning laialt levinud ka muidu täiesti ehituskunstikaugete inimeste hulgas. Suurejoonelist hoonet on lihtsalt õnnis ja erutav vaadata ning selle sõnum jõuab kohale kõigile.

Eriti peab see sõnum kohale jõudma linnavalitsuse peahoonesse endasse, kuna sinna valitavad ametnikud otsivad nii siiruse kui populismi abil iga kell linnarahva toetust. Seetõttu ei sobinud antud krundile mõni teine konkursitöö, mis kujutasid endast enamasti suurt majamütakat, olgugi tegelikkuses ja plaani poolest liigendatut. Siiski pakkusid eestlased BIG-ile kõva konkurentsi, nagu žürii oma protokollis kinnitab.

Funktsioonid nii eraldi kui selges seoses

Tallinna linnavalitsuse ja -volikogu üksused on tänaseks hajutatud 11 hoonesse. Miks mitte neid ühte suurde majja kokku tuues siiski asutuse mitmetest osadest koosnevat struktuuri rõhutada? Bjarke Ingelsi ja Jakob Lange loodud mahumängule võib ette heita, et see sarnaneb oma võttestikult mõne hiljuti projekteeritud kunstimuuseumiga ning pole tegelikult kuigivõrd originaalne. Tallinna ja laiemalt nn meie sektori kontekstis paistab see aga silma küll. Jah, maja kombineerimisel kasutatud ideed ja võtted on laialt levinud – kärge, vetikapuhmast, mereelukat vms meenutab ka näiteks uus Viimsi keskkool. Ka seal on vorm pilla-palla laiali, et erinevad funktsioonid ja tegevused üksteisest samal ajal nii eraldatud kui selges omavahelises seoses oleksid. Nagu öeldud, pidi ju kuidagi saama üle suure ja monstroosse mastaabiga üksikmahu täispuhumisest, mis võinuks linnakodanikke end linnavõimust alamatena tundma panna ning seega kaasaegse maailma sinisilmsesse demokraatia ja kõigivahelise sõpruse usku poleks kuidagi sobinud.

Veeäärne magnet seob linna merega

Vanalinnas paiknev vana raehoone pidi omal ajal olema keskne võimusümbol. Ka Vabaduse väljaku ees kõrguv linnavalitsuse maja evib ohtralt ehteid, mis selle keskmisest hoonest oluliselt uhkemaks ja auväärsemaks teevad. BIG-i välja pakutud Tallinna kolmanda peakontori üks suuremaid ülesandeid on keset linna paikneva bensiinijaama kaotamise kõrval kindlasti kesklinna mereäärega sidumine. Jutt Tallinnast kui merelinnast kõlab siiamaani sotsialismiaegse propagandamölana, kuna ikka veel pole eriti lihtne city’st randa liikuda. Vähemalt pole need võimalused loogiliselt leitavad ja tuletatavad linlaselegi, turistist rääkimata.

Linna keskuse mere äärde paigutamine peaks piirkonda elavdama ja on seda pikas perspektiivis juba ka teinud, kui pidada silmas kultuurikatla ja linnahalli kallal vaetavaid plaane. Oleks loogiline, et suvel linnas töötavad isikud veedaksid suure osa oma vabast ajast mere ääres ja otse kesklinnas, kus saaks meie linna geograafilisi eeliseid teenitult nautida. Soov uue raekoja abil linnasisesed liikumised mere poole meelitada näib olevat võimul ka üsna siiras, lisaks ruumikitsikusest pääsemise vajadusele. Loodame, et selline raekoda ka valmib.

BIG-i võitu tunnistas žürii üksmeelselt. Iseäranis võlus neid viis, kui põhjalikult oli töö esitanud meeskond arvestanud konkursi esimese etapi järel tehtud ettepanekuid ja oma tööd neist lähtuvalt põhjalikult ümber projekteerinud. Koguni 13 ühikust koosnev majavõrk oli hindajate arvates ehk isegi liiga kompleksne, ent edasisel projekteerimisel ruumiprogramm kindlasti täpsustub. BIG-i pakkumises on seda ka lihtne teha, ilma et hoone olemuslik mõte hajuks.

Samuti polnud jäänud kõrvale hoone sulandamine lähialadesse – mere suunas maja taandub ja muutub madalamaks, osutades sellele, mis on argisest asjaajamisest tähtsam. Üldiselt on BIG-i hoone ekspressiivsus väga hea ja kohane just sellele paigale, kus nii tugeva identiteediga naabrid. Iseäranis kena võib maja välja näha talvisel pakase ja härmatise perioodil.

BIG-i arvukate kohalike konkurentide töödega, sealhulgas ülejäänud esikolmiku ning kõigi teise vooru pääsenutega, saab tutvuda Eesti Arhitektuurimuuseumis septembris avataval näitusel.

Urmas Oja, arhitektuurikriitik

ehitaja[ät]presshouse.ee

Ilmunud Ehitajas, juuli-august 2009

Ehitised