Põrandate rajamisel hoidu majavammi soodustavatest teguritest

Toimetaja: Sirje Ratso

PVC-katte puhul peab põrandaalune tuulutus olema eriti hea.

Siiani on Eestis võideldud hariliku majavammi (Serpula lacrymans) kahjustustega. Käesolevas artiklis alustatakse hetkel levinud ja soovitatud lahenduste analüüsiga esimese korruse põrandakonstruktsioonides, mis on hariliku majavammi lemmikpiirkond, keskendudes Ehitusteabe (ET) kataloogis esinevatele näidetele.

Kindlasti ei ole mõttelaad, et kahjustus leitakse, piirkond lammutatakse, tehakse tõrje ja siis taastatakse, kuigi arukas. On aeg minna üle tagajärgede likvideerimisest põhjuste kõrvaldamiseni. Selle tarvis on alustatud konstruktsiooniliste lahenduste uurimist seenkahjustuste tekke seisukohast ja uute, seenekindlate lahenduste väljatöötamist ning nende edastamist ehitajatele ning projekteerijatele.

Hea uudisena saab välja tuua, et maaülikooli maaehituse eriala magistrandid ja doktorandid on selle teema uurimist alustanud ning järgmiseks aastaks on oodata ka uusi häid seenkahjustuste kindlaid lahendusi nii puidust põranda- kui seinakonstruktsioonide osas.

Puitpõrandat või puitu sisaldavate materjalidega põrandat rajades tuleb alati mõelda niiskuse liikumisele konstruktsioonis. Arvestada tuleb ka juhusliku vee sattumise võimalusega konstruktsioonidesse, mis on väga tõenäoline. Juhuslik vesi võib põranda alla sattuda väga erinevaid teid mööda, näiteks üleujutused, tulekahju kustutamine, katuste või torustike rikked aga ka põranda pesemine, lillede ülekastmine, lumised jalanõud.

PP21 on üldjuhul rahuldavaid lahendusi pakkuv lehekülg

Kahjuks peab tõdema, et paljude ehitusmeeste seas levivad lahendused, raamatutest leitud võimalused ning isegi ET kataloogi lehtedel antavad soovitused põrandakonstruktsioonidest pole täiuslikud, kuna seal pole arvestatud juhusliku vee sattumist konstruktsioonidesse. ET kataloogi lehel PP21 on kolm konstruktsiooni. PP21-1 on selline, mida võib julgesti rajada. Selliste põrandate lahenduse puhul on hariliku majavammi esinemine harukordne. Katteks võib olla nii puitlaastplaat kui ka põrandalaud. Kindlasti tuleks järgida ka allpool olevat märkust – tagada põrandaaluse välisõhuga tuulutus. Seda eriti siis, kui põrandakatteks kasutatakse PVC-katet või mõnda muud niiskuse liikumist takistavat materjali.

PP21-2 on variant, kus kasutatakse kipsist põrandaplaati. Muidu peaks kõik korras olema, kuid tihti kasutatakse niiskuskindla põrandakipsplaadi asemel tavalist kipsplaati ja pärast niiskuse sattumist põrandakatte alla hakkab sinna tekkima hallitusseente kolooniaid, halvemal juhul arenevad hariliku majavammi eosed. Omaniku- ja ehitusjärelevalve ülesanne on seda kontrollida, millist materjali kasutatakse, ning ka siin ei tohi unustada põrandaaluse tuulutamist.

PP21-3 on puitpõrandale valatud betoonikiht. Seda lahendust kasutatakse põhiliselt duširuumides ja teistes keraamilise plaadiga kaetud pindadega ruumides. Lahendusel pole viga, kuid tuulutus põranda all peab olema väga hea, sest reeglina tekib sellisel põrandal (puitalusel) betooni äärtesse või ka keskele pragusid ja sealt valgub vesi põrandakonstruktsiooni. Tuulutust on vaja konstruktsiooni kuivamiseks juhusliku vee sattumisel põrandakonstruktsioonidesse.

PP13 lahenduste puhul seenkahjustused väga tõenäolised

PP13 on selliste konstruktsiooniliste lahendustega leht, mille puhul on seenkahjustuste teke väga tõenäoline. Betoonplaadile on asetatud õhuvaheta puitdetailid ja nende vahel on soojustus. PP13-1 joonisel on põranda ülemises osas küll jäetud õhuvahe, kuid teadupoolest valgub vaba vesi kiiresti allapoole ja esimene kiht, mis teda pikemalt kinni hoiab, on raudbetoonplaat (kiht 8). Kui juhusliku vee hulk on suur, tõuseb veetase raudbetoonplaadil kõrgemale kui bituumenpapist vahekiht (kiht 7) ja puittalad (laagid) märguvad. Üllatav on, et sellist lahendust kasutavad isegi mitmed seenkahjustustega tegelevad ettevõtted – neil peaks ju olema kogemuslik info selle lahenduse puuduste kohta. Eriti halb on joonisel PP13-2 soovitatud lahendus, kus soojustuseks on ainult vahtpolüsteroolplaadid (kiht 8) pinnasel, mille peal on aurutõke (kiht 7). Seal on takistatud ka juhusliku vee väljanõrgumine raudbetoonplaadist (kiht 6) ja selle tulemusena on tagatud põrandaaluse pikaajaline kõrge niiskustase juhusliku vee sattumisel sinna.

PP13-3 on selles suhtes kõige parem, et seal on puitu väga vähe (puitlaastplaat). Poorne aluspinnas PP13-3 ja PP13-1 on hea, sest see välistab kapillaartõusu ning tagab vaba vee valgumise läbi põrandakonstruktsiooni (mida küll aurutõke takistab). Kuid tihti on maja ehitatud sellisesse kohta, kus on aeg-ajalt surveline pinna- või põhjavesi ja siis pole sellest poorsest aluskihist suurt kasu. Kui nendel põrandatel puidu absoluutne niiskus tõuseb üle 20%, siis nad kuivavad nii aeglaselt, et suure tõenäosusega hakkab iga sinna sattunud eos arenema.

Põrandatalasid liiva sisse paigutades on risk suur

Nüüd ehitusmeeste seas levinud lahendustest. Kõige levinum on arusaam, et rajades põranda samamoodi nagu varem – asetades laagid liiva sisse –, ei teki seenkahjustuse võimalust. Kahjuks on see lahendus poolik. Minu kolleegid on uurinud eelmistel sajanditel liivale rajatud põrandaid ja leidnud, et neis põrandates tekkis seenkahjustust harva järgnevatel põhjustel. Esiteks oli kasutatav liiv väga kuiv. Teiseks hoiti liiva enne põranda alla panemist õhukese kihina mitu päeva päikese käes, kus UV-kiirgus ja kuumus hävitas seeneeosed. Selliselt töödeldud liiv pandi kuumalt põranda alla. Kolmandaks kasutati põrandalaagidena materjali, mis oli lõigatud talveperioodil. Neljandaks kuivatati materjali eelnevalt kaua vabas õhus. Kinnitamata andmetel kasvab puitmaterjali vastupidavus seenkahjustustele koos tema ehitusliku vanusega (aeg puidu metsast väljatoomisest kuni tänapäevani). Viiendaks on hariliku majavammi levik Eestimaal viimase saja aasta jooksul kasvanud ja seega eoste hulk õhus (eriti linnades) samuti oluliselt kasvanud. Kindlasti on neid põhjuseid veelgi, sest kahjuks pole kõik vana aja meistrite tarkused meieni jõudnud. Kuid kokkuvõtteks võib öelda, et niimoodi käesoleval ajal rajatud põrandates hakkab väga tihti arenema seenkahjustus.

Lõpuks siis ehitusmeeste teadmatusest ja projekti puudumisest tingitud halvad lahendused. Kõige levinum neist on vahtpolüsterooli (penoplast ja teised taolised materjalid) kasutamine puitpõrandate soojustamisel. Omadustelt on vahtpolüsterool seeneniidistiku levimiseks sobiv materjal ja takistab ka niiskuse liikumist. Nende kahe omaduse koosmõjul on vahtpolüsterooli läheduses paiknev puitmaterjal ohustatud nii juhuslikult konstruktsiooni sattunud vaba vee kui ka kondensvee tekke tõttu. Vahtpolüsterooli võib kasutada betoonpõrandate puhul, kuid puitpõrandatele sobivad erinevad puistematerjalid ja mineraalvillad paremini. Teiseks puuduseks võib nimetada niiskuse liikumist takistavate materjalide vale kasutamist. Näiteks kile või tõrvapapi kasutamine tuuletõkkeks, aurutõkkekile vale kasutamine. Niiskus-, auru- ja veetõke takistavad kõik erineval määral niiskuse liikumist ning ükskõik millise niiskuse liikumist takistava materjali vale kasutamine toob endaga kaasa konstruktsiooni märgumise ning seega ka majavammi tekkeks soodsad tingimused.

Ehitusteabe kartoteegi leiad: www.ehitusteave.ee/tooted.htm.

Kalle Pilt

Eesti Maaülikooli puitkonstruktsioonide lektor

Ilmunud Ehitajas, september 2008

Fookuses