Ehitusmaterjalide kvaliteediomaduste standardimine viib ehituse juhtimise uuele tasemele

Toimetaja: Eva Kiisler

Ehitusmaterjalide klassifitseerimine ja spetsifikatsioonide ning sertifikaatide standardimine on kasulik ehitusahela kõikidele osapooltele projekteerijast materjalide tootjate ja tarnijateni.

Ehitiste, ehitise osade ja nende funktsioonide loogiline klassifitseerimine ja nende omaduste esitamisvormi standardimine võimaldab projekteerimisfirmadel, eelarvestamisfirmadel ja ehitusfirmadel luua ehitusmaterjalide andmebaasi. See lihtsustab oluliste otsuste tegemist märkimisväärselt ja võimaldab tööjõudu kokku hoida. Kirjeldatud infoloogiline mudel kujutab endast potentsiaalselt uut taset ehituse juhtimises, eriti kvaliteedijuhtimises, kirjutab TTÜ emeriitprofessor Jüri Sutt Ehitaja aprillinumbris.

Peame loomulikuks, et infotehnoloogial põhinevad sajad ja tuhanded nii tööstuses kui ka kodumajapidamises kasutatavad eri otstarbega aparaatide, seadmete ja masinate tüübid on ühildatavad ja võimelised laitmatult koos töötama. Rääkimata nende modifikatsioonidest ja toodetest, mille komponente valmistatakse eri maades erinevatest materjalidest ja eri tehnoloogiate järgi.

Ütleme selle kohta, et toode vastab tootekirjelduses esitatud kvaliteedinõuetele. Peamine sünergia allikas on eri valdkondade ühildamine. Selle aluseks on tootjate vahel harmoniseeritud ja protokollidega fikseeritud standardid. Iga tootja teab, et kui ta tahab olla edukas peab ta neid järgima, vaatamata sellele, et oskaks standardi ignoreerides valmistada parema toote. Selle kitsa funktsiooni järgi parema toote turg oleks piiratud ümbritsevaga (metasüsteemiga) ühilduvuse võimaluste piiratuse tõttu.

Kvaliteedinõuete kirjeldamine töömahukas

Vaadeldes sama probleemi ehituses on lähtepositsioon analoogne. On vaja ehitada kaasaegsetele tugevus-, püsivus-, mugavusnõuetele vastavaid hooneid, kusjuures ühte hoonet projekteerivad kümned projekteerimisettevõtted, ehitavad kümned ehitusettevõtted, kasutades tuhandeid ehitusmaterjale ja elemente, mis on valmistatud erinevates maades sadades erinevates tehastes. Sealjuures ei ole aga standarditud ei hoone ega hoone funktsionaalsete osade, ega neid moodustavate materjalide ja elementide kvaliteedinõuded.

Üks põhjusi on selles, et ehitus on oma põhiolemuses regionaalne (seal kus toodetakse seal ka kasutatakse). Eksport ja import ei ületa tavaliselt 10%. Ometi on viimasel ajal ehitusmaterjalide turg, aga ka ehituse töövõtuturg muutunud oluliselt rahvusvahelisemaks. Eri maades nimetatakse materjale ja nende omadusi ning nende mõõtmisskaalasid erinevalt. Kui te lähete ehitusmaterjalide poodi ja küsite ühte kindlate omadustega materjali, siis tavaliselt ei oska müüja teile seda soovitada, sest tootekirjeldustes pole paljusid materjali kasutamisvõimalust iseloomustavaid vajalikke omadusi kirjeldatudki. Veel enam, ka professionaalide, ehitusprojekteerijate andmebaasid ei sisalda andmeid materjalide kõigi omaduste kohta, vaid sageli on valiku aluseks on ainult toote või materjali bränd. Ehitise omanik, vaatamata sellele, et ta ei oma vastavat kompetentsi, püüab suuremal osal juhtumeist ise täita ehitustellija funktsioone. On tavaline, et tellija ei nõua ka projekteerija käest ehitusmaterjalide ja -elementide kvaliteedinõuete kirjeldamist. Mõlema nähtuse põhjuseks on omaniku soov hoida raha kokku enne pikaajalise investeerimislaenu võtmist. Omaniku jaoks on see „kallis raha“ ,võrreldes „odava rahaga“, mida ta kulutab pangalt võetud krediidi arvelt ja loodab kasumiga tagasi teenida peale ehitise kasutusele võtmist. Kvaliteedistandardite puudumisel on materjalide kvaliteedinõuete kirjeldamine projektis küllalt töömahukas ja projekteerija seda ilma tellimata lihtsalt ei tee, olgugi, et see peaks olema ehituse hea tava seisukohast enesestmõistetav (vähemalt omaniku arvates). Seda enam on lahendus probleemne, sest neid küsimusi ei käsitleta ka projekteerimislepingu üldistes tingimustes ega hoone projekti standardis. Seega jätab omanik-tellija materjali valiku tegemise vaikimisi ehitajale. Tulemus on ette teada. Ehitaja valib loomulikult odavaima materjali, mis reeglina tähendab ka kehvemaid omadusi ja valmis ehitis ei vasta omaniku ootustele. Kusjuures hoone vastuvõtmisel see ei pruugigi välja paista. Käesoleva kirjatüki eesmärk ei ole kritiseerida olemasolevat olukorda, vaid pakkuda välja lahendus, kuidas standardida ehitusmaterjalide (vihjamisi ka ehitustöö) kvaliteeti määravaid omadusi ja kuidas rakendada neid tulemusi ehituspraktikas.

Edasi loe Ehitaja aprillinumbrist.

Fookuses